See oli aeg,

kui ma ei saanud suhelda,

sest praktiliselt oli tütar Auli ainus, kelle kõnet ma kuulsin.

Elu, suhtlemise psühholoogilised nüansid on nii huvitavad minu jaoks.

Alati on olnud.

Mulle meeldib suhelda veerandtoonidega.

Aga see pole võimalik, kui pean paluma iga lauset korrata 2–3 korda ja valjemalt.

Piinlik on, ja inimesed lähevad kärsituks.

Kuulmisaparaati ei saanud kasutada — see tekitas allergiat.

Aga suhtlemisvajadus on suur.

Kui vähegi võimalik, püüdsin olla rohkem looduses.

Jälgisin loomi, taimi, lilli.

Hakkasin lilli joonistama. vaatlesin neid aias, pargis, metsas.

Joonistasin värskeid õisi toas. Sain neid siis hästi lähedalt vaadata. 

(Ka see oli oluline, sest kangetest prillidest hoolimata näen halvasti.)

Püüdsin lilli portreteerida. Püüdsin leida nendega kontakti —

neid vaadeldes, joonistades, joonist plaadile kandes,  söövitades, akvatinta pindadega vormides.

Püüdsin neid hingestada ja elustada — plaadilt tõmmiseid tehes. 

Kui kaua kasvab üks õis... ?

Ja kui lühike on puhkemise, õitsemise aeg ...

Pildi peal nad kestavad kauem — on kauem elus...

See tundub kuidagi kummaline, aga lilledele oleks nagu meeldinud, et neid joonistan ...

Siniliiliad, alpikannid, mungalilled näiteks on väga head modellid.

Ka sinililled, ülased, nartsissid, kullerkupud...

Võibolla on toas soojem ja lambi valgel nad muudavad asendit — nagu krokiimodellid.

Nad tundusid tõesti olevat elus...

Lilledega suhtlemise rõõm andis mulle energiat, andis jõudu oma elu probleemidega toime tulla. 

Lillede abil ja looduse toel ma nagu õppisin uuesti inimestega suhtlema, ma hakkasin jälle kuulma teisi inimesi.

Ma olen lilledele tänulik.

See aeg mu elus, need lillede portreed on minule olulised.

Aga kas nad kõnelevad ka vaatajale midagi?

Milline on nende piltide suhe teiste inimestega?

On neil piltidel midagi öelda teistele inimestele?

Kas olen suutnud hingestada neid plaate nii, et tõmmised elaksid vaataja silmis?

Sisse elamine, isetus on kergendus tegelikult.

Nii estud oma probleemidest korraks kõrvale,

kehastudes valguse poole tunglevaks,

päikese poole kasvavaks õieks...