Oma eksliibrisel on Imme Viidalepp kujutanud vaadet maja ja puuga. See on seitsmeharuline suur vaher, mis sirutab end taeva poole ülikooli vana kohviku akende all.

Väike graafiline pilt tuletab meelde Visareid ja aega, mil kohvik kihas vaimsest suhtlemisest. Me liikusime tookord samades ringides, kuid lähituttavad ei olnud. Möödus kümmekond aastat ja siis vestlesime tihti peahoone ees, mille sambad paistavad  kohvikusse läbi vahtrapuu võra. Teda võis lähikonnas loomuldasa kohata, sest ta töölaud ülikooli kunstnikuna asuski nende sammaste taga. Tolles ametis teostas ta kalligraafilise joonega  universitas'e pidulikke tekste, kuid sügavamal sees pesitses graafikahuvi. Ta oli nakatunud sellega Kaljo Põllu kunstikabinetis.

Imme meenutas, kuidas ta nägi kõrvalt Põllu graafika loomise protsessi. Kuidas soome-ugri kodalaste lehed "natukene haaval sündisid"... Just nõnda ta rääkis. Metsotintotehnikas tööde sügav heletumedus olevat teda väga lummanud. Selle tehnika tumedusega võrdles ta isegi õhtuhämaruse varje, kui kirjeldas, millisel viisil teel tema ateljeesse muutub ümbrus – sõltuvalt päeva ajast ja valgusest.

Varjatud aladele tema loominguprotsessis paotas valgust 2003. aasta isikunäitusel lindistatud kõnelus. Avanes mõndagi tema loomingu lähemast sfäärist. "See on nagu omaette ruum minu sees, kus need tööd sünnivad," ütles ta oma piltide tekke kohta. Ta nagu põgenes sellesse ruumi. Ta läks sellesse pakku.

Siis esitas ta näitusel juba suuri abstraktseid kompositsioone, mille loomist võrdles omamoodi nõidumise ja meditatsiooniseisundiga. Graafikaplaadi töötlemise tulemused olevat ettearvamatud... Tööd on lähedased maalingutele. Värvitoonid on vähesed, tumedapoolsed, kuid söövitustehnika on tekitanud varjundirikkaid maalilisi pindu. Ja kavandid ja impulsidki on sageli pärit improvisatsioonidest – kujundeist, mida loob spontaanselt looklev käsi.

Neis Imme graafilistes lehtedes olen mõtetes rännanud.

Nimedes on ikka enamasti midagi üldist. "Lend," "Liikumine," "Improvisatsioonid," "Nägemus," "Peegeldus"... Kuid assotsiatsioonid, mida tööd äratavad, võivad olla väga erinevad. Ja ettearvamatudki. Vaatajad sisenevad vormidesse erineval viisil.

Näituste nimi "Tulihänd" võib kanda folkloorsesse sfääri, kuid minu pilgu ees on graafilised vormid muutunud maastikuvisioonideks. Säärase nägemuse loovad nad kõige enam siis, kui on koos näitusel. Kujutluse maailmast, milles on aimatavad rannajooned, kõrgustikud, saared ja veepinnad. Need muutuvad ja vahetavad kohti. Valge pind võib olla maa või taevas. Või hoopiski vesi. Pinnad eenduvad ja taanduvad erineval viisil. Heledad ja tumedad vormid loovad muutuvaid ruumiillusioone.

Ja mingil hetkel keerduvad kujutlusmaastikesse ka puudesiluetid Imme väikegraafikast. Jõeäärsed pajud, mida ta fikseeris üksikute joontega, tumedad puud Tartu kirikute ümbrusest ja taustast, Toomemäe serv, millest mööda kulges ta igapäevane töine rada ülikooli juurest lastekunstikooli majja, kus ta oli õpetaja... Minu kui vaataja fantaasias põimuvad suurte piltide ja miniatuurse graafika motiivid.

Oma "Ruumi poeetikas" on Gaston Bachelard kirjutanud ülikujutlusest. On tõdenud kujundite muutumist suurest väikeseks ja väikesest suureks ning on kirjutanud, kuidas kujutlus võib ka kõige tuttavama kummaliseks muuta. "Üheainsa poeetilise detaili abil seab kujutlus meid vastamisi uue maailmaga. Siitpeale osutub detail panoraamist tähtsamaks."

Immele meeldis jaapani graafika – selle lihtsus, suured pinnad. Ja tööd, milles sügav tumedus seostus kalligraafi pintsli tundliku joonega. Sellele lähedast stiili leiame temagi uuemast graafikast. Varjatumalt, kusagil tema loomingu sisemas hoovuses voogab aga kindlasti eesti vanade regilaulude väge. Lapsepõlvest alates kasvas ta folklooripärimuste sees. Ta laulis mitte üksnes Helleros, vaid koduski sõpradega vanu laule.

                            Üle lendsi, linnukene,

                            Üle lendsi ilma kõige,

                            Üle ilma suure järve,

                            Üle ilmatse keriku.

Otsesemalt on folkloorist ajendatud "Loomislaulu" piltide kolmik. Kuidas ta nüüd laulaks või jutustaks neist legendidest? Linnust, kes sündis õunast ja kelle verisulis pojad said taevasse kuuks ja täheks ja "kolmas päevaks pääle ilma"? Ja ilmapuust, mis kannab taevaseid valgusallikaid? Nii uskuvat rahvapärimus. Kolmikusse kuulub ka pilt, mis rajanevat kihnu laulul mehest, kes läks mööda vett ja tõi lainetest ära oma merrekukkunud mõõga.

* * *

Tartu tänavail kõndides tundub mõnikord, et jälgin koos Immega avanevaid vaateid. Tänavaserva arhitektuuri, selle vahelduvaid kaadreid. Ja kujutan mõtetes majade ja puude graafilist joonist. Need, kes on lahkunud, võivad tunduda lähedasemana inimestest, kes eksisteerivad reaalselt.

Aga kui seista vana kohviku ees, suure vahtrapuu all, siis paistab puu Jaani kiriku tornist kõrgemana. Lehestik näib kaitsvalt kaarduvat üle kiriku, mille tellisseinad kerkivad mõnevõrra kaugemal samas tänavas.

— Mare Ruus